"Lapilised vööd"

Minu esimene kokkupuude lapilise vööga jääb kaheksakümmnendatesse aastatesse, mil isa võttis ette enneolematult peene näputöö ja tikkis emale rahvarõivad. Rahvarõivaste juurde sai ARS-ist ostetud selline isemoodi värviline ja lapiliste kirjadega vöö. Tol ajal ei osanud ma otsida selle vöökirja päritolu, ega teadnud ka kuidas neid kooti.

Olles mõnda aega  kangastelgedl iseõppija olnud, otsustasin end veidi arendada ja asusin rahvusliku tekstiili eriala õppima Olustvere TMK-s. Koolis sain teada, et selliseid läbivillaseid värvilisi vöid kooti Lõuna-Eestis ja neid nimetatakse rahvakeeli lätilapilisteks vöödeks.

Vööde uurimiseni jõudsin tänu Veinika Västrikule, kes rääkis, et tema uuris hiljuti vöökudumise õpitoa tarbeks Urvaste kihelkonna lapilisi vöid ja Eesti Rahva Muuseumi kogudes on juba selle ühe kihelkonna väga eripäraseid vöid.  Siit tekkis mõte, et kuna lapilised vööd on veel vähe uuritud ala Eesti rahvuslikus tekstiilis, siis oleks huvitav nende vöödega lähemalt tutvuda ja sellest uurimusest oleks edaspidi kasu ka teistele käsitööhuvilistele. Kuna minu emapoolsed juured ulatuvad Lõina-Viljandimaale Karksi kihelkonda, siis valisin oma lõputööks "Halliste ja Karksi kihelkonna lätilapilised vööd", juhendajaks Veinika Västrik.

Siit edasi tekkis huvi, kui laialdaselt neid vöid üldse kooti. Koos Veinikaga võtsime ette uurimustöö Eesti lapilistest vöödest, sooviga koostada hiljem käsitööhuvilistele ka mustrikogumik.

Sel nädalal läks meie ühistöö trükki ja novenbri algupoolel on raamatu ilmumist oodata.

Raamatu 136-l leheküljel on õpetused lapiliste vööde kudumiseks vöötelgedel, kangastelgedel ja traditsioonilisel viisil vööd ümber keha hoides. Lisaks arvukas foto ja mustrikogu.

Muhu sõrmikud

Meil on käsitööalal palju uusi raamatuid ilmunud ja selle üle on ainult hea meel. Minu suureks lemmikuks on "Meite Muhu mustrid" A.Kabur, A.Pink, M.Meriste. Kuigi Muhu saarega ei ole minu esivanematel teadaolevalt mingit seost, on see raamat niivõrd nakatav, et lihtsalt ei saa neid kauneid mustreid ja rõõmsaid värve vaid riiulisse jätta.
Minul valmisid selle raamatu inspiratsioonil Muhu sõrmikud. Lisaks mustritele ja värvidele jälgisin ka Muhu kinnaste kudumise tavasid: alustasin kõigi sõrmede kudumist ühekõrguselt ja pöidla kudusin ilma kiiluta.

Keraamika

Viimasest keraamika satsist mõned tööd. Keraamika on mind ajaga aina enam ja enam hakanud köitma. Seekord katsetasin rahvuslikel ainetel prossidega.

 Järgmisel korral tahaks kaelaehteid teha, aga eks näis, kas tuleb midagi välja.

Katsetasin madalkuumusglasuuri "Punane korall". Sellega tahtsin teha siis mustriosa. Paraku ei ole punasest siin märkigi. Proovin järgmisel korral paksemalt panna, ehk ikka saab veidi punast tooni peale.

Risttoimesd vaibad

Rakendus raamatust "Kaltsuvaipade kudumine" Tina Ignell

Kuigi pisut tülikas rakendada, on muster mulle täitsa meelepärane. Tallamisel saab ka natuke mängida.
Minu vaibad said seekord sellised:

Selle musti puhul jääb vaiba teine pool pahupoolse mustriga, ehk siis värvid on vahetuses. järgnev vaip on pildistatud pahupoolelt. Tegelikult võib neid ju just niipidi põrandale laotada kuidas soov või tuju on.

Üks vaip lihtsam ja tagasihoidlikum. tallamisel kasutatud vaid kolme tallalauda.

Triibuvaibad

Ka labases koes saab täitsa vahvaid kirjusid vaipu kududa. Mulle meeldivad peenemate triipudega vaibad, nende servad jäävad ühtlasemad ja üldmulje kaunim.
Esimene vaip sinistes toonides. Materjaliks kasutasin helesiniseid ja musti drikotaaziribasid ja kirjut narmalist materjali.

 Lähemalt pilte

Teine vaip on kootud kirju drikotaasribaga. Effektiks mastavalgekirjud narmalised triibud.

Lähemalt

 

 

Taaskasutus

Üks vana kampsun sai koti näol uue elu.
Sõbranna lasi oma kampsuni pesumajas pesta ja tagasi tuues oli see kuue numbri võrra väiksem ja tüki maad tihedam. Kuna tal sellega midagi enam teha polnud, sain selle endale. Kogusin mõtteid, mis sellega peale hakata ja võtsin siis lõpuks ette ja otsustasin koti kasuks. Kampsuni alusvärvlist sai koti suu, seljatükist põhi. Villase osa õmbelsin kokku käsitsi tikkpistes. Tikkpistet on hea kasutada veidi venivama materjali puhul, kuna siis õmblus annab ka venima ja pole ohtu, et jääb kiskuma kusagilt. Krae sai põiki pidi pooleks lõigatud, tükid ühendatud ning toruks õmmeldud, ning sellest sai koti sang. Sanga tugevdamiseks ajasin sanga sisse veel tugevama paela. Voodri õmblesin masinal ühest seisma jäänud kardinajupist. Tunnelisse panin laiema kummi.
Kott sobib hästi mu uue võtmehoidjaga.

Kaheksakannaga võtmehoidja

Jõulude paiku oli näputööliste seas üks väga populaarne kudum - jõulukuulid. Mõtlesin siis ka proovida ja tegin kasvatused kahandused omast peast - asi jäi kuulist üsna kaugele :D Aga algusest peale plaanisin sellest teha võtmehoida ja võtmehoidja ei pea ju ilmtingimata ümar olema.
Täpselt ei teagi, kust ma mustri võtsin, aga kindel soov oli mul kududa kaheksakanna märk. Kaheksakand on tuntud maagilise õnnetoova nõiamärgina, armastuse ja viljakuse sümbolina. seega arvan, et oma kodu võtmetele igati sobiv märk.

Heegelpitsid linastel rätikutel

Linastele rätikutele minu arvates muu pits ei sobigi, kui ikka linane. Esimese rätiku pitsi muster on vanast "Nõugogude Naise" lõikelehest. Pitsid on räti mõlemas otsas ja sarnased. Kuigi pildistatud minu rätikuhiodjal on see käterätik kingitus emale.

Kipub ikka nii olema, et endale ei jõua eriti midagi teha või siis pole ideid või lähevad need tööd pidut aiataha, mis endale plaanin teha. Võtsin end käsile ja otsustasin, et pean omale ka uue köögirätiku tegema. 

Pits raamatust "Näputööd 1" ja tikandiks Tarvastu pooltanu tikand. Muster raamatus "Eesti tikand 2"