Minu esimene kokkupuude lapilise vööga jääb kaheksakümmnendatesse aastatesse, mil isa võttis ette enneolematult peene näputöö ja tikkis emale rahvarõivad. Rahvarõivaste juurde sai ARS-ist ostetud selline isemoodi värviline ja lapiliste kirjadega vöö. Tol ajal ei osanud ma otsida selle vöökirja päritolu, ega teadnud ka kuidas neid kooti.
Olles mõnda aega kangastelgedl iseõppija olnud, otsustasin end veidi arendada ja asusin rahvusliku tekstiili eriala õppima Olustvere TMK-s. Koolis sain teada, et selliseid läbivillaseid värvilisi vöid kooti Lõuna-Eestis ja neid nimetatakse rahvakeeli lätilapilisteks vöödeks.
Vööde uurimiseni jõudsin tänu Veinika Västrikule, kes rääkis, et tema uuris hiljuti vöökudumise õpitoa tarbeks Urvaste kihelkonna lapilisi vöid ja Eesti Rahva Muuseumi kogudes on juba selle ühe kihelkonna väga eripäraseid vöid. Siit tekkis mõte, et kuna lapilised vööd on veel vähe uuritud ala Eesti rahvuslikus tekstiilis, siis oleks huvitav nende vöödega lähemalt tutvuda ja sellest uurimusest oleks edaspidi kasu ka teistele käsitööhuvilistele. Kuna minu emapoolsed juured ulatuvad Lõina-Viljandimaale Karksi kihelkonda, siis valisin oma lõputööks "Halliste ja Karksi kihelkonna lätilapilised vööd", juhendajaks Veinika Västrik.
Siit edasi tekkis huvi, kui laialdaselt neid vöid üldse kooti. Koos Veinikaga võtsime ette uurimustöö Eesti lapilistest vöödest, sooviga koostada hiljem käsitööhuvilistele ka mustrikogumik.
Sel nädalal läks meie ühistöö trükki ja novenbri algupoolel on raamatu ilmumist oodata.
Raamatu 136-l leheküljel on õpetused lapiliste vööde kudumiseks vöötelgedel, kangastelgedel ja traditsioonilisel viisil vööd ümber keha hoides. Lisaks arvukas foto ja mustrikogu.
